Ma olen juht.
Sõidan juhtide koosolekule koos kaas juhtidega ning potensiaalsetega.
Siin oleks tore olla, aga tegelikult mul on väsimus. Ma olen tõesti väsinud. Ma pole piisav, kunagi. Ma olen nii @#!§% tüdinenud pidevalt alla andmisest, olen veelrohkem tüdinenud üles võitmisest. Sellest ei ole pääsu.
Sa oled hea, eks? Ma ei tunne Su headust ainult sinu omandamatut standardit. Sa oled öelnud, et sa armastad mind. Ma usun sind, päriselt, aga millal ma sellest aru saan?
Ongi siis nii, ripun kahe surma vahel kuniks valgus paistab. Igaveselt süngemas maailmas kuni sa tuled. Kumb on parem, sinu tulek või omade hoidmine veel pisut pisut?
Mind ei saa sinna kahjuks lugeda. Minus pole seda. Ma pole sinule olemas, sul on juba Jeesus. Ta elab minu sees, mina aga Tema tegusi ei tee, kas sa oled siis ka minus nagu sina oled Isas?
Lootusetult püüdes hoida sind enda fookuses, sest sind ma ei taha ju, ega ju? Mu teod kõnelevad totrusest ja sellest, et oled mu parim idee, millesse armun. Sind ennast on aga liiga vähe. Mis ma teen siis, mine veel edasi ja grindi seda sõnnikut kuniks sa oled rahul. Ma tean, et Sa armastad mind, mille jaoks üldse?
Kui kuskilt Sa tuled, ja tuleb üldse lootus, siis tuleb see siia Sinult. Ongi kõik.
