Questionable misery

Perhaps, I've fooled everyone by now... I don't know why, but I'd much rather let people think of me as an idiot. Maybe it's time I knock it off, and emerge into my glory once again, maybe it's time for yet again, a change. This game is now tiring me completely, time to let go... I should pick up where I left my being, at the start of the school year, the thirst for knowledge I had then is replaced with thirst for blood by now. I don't really see that as beneficial though, no longer at least. Feelings, do I know any besides anger anymore? I know I did, I still do from time to time, it's one of those days when light shines bright and everything around me is tolerable. Though, yet again, I'm fed up, I'm sick of this and that, of everything. There are things I do, which I feel bad about, but I do it for self satisfaction, well as satisfying as it can be... I don't know if I should just ignore life and completely push it away, mysticism and mystery that soulful hunger that I have, maybe I should start feeding my spirit instead of myself. But how to do it? I seem to be kept from it, held back... is it not time yet? One of the factors that keeps me, is love, I'm sure. Love is good right now, I'm not even too sick from it to my surprise(after having some thought behind it), there are yes, things I'd change, but it seems to me, that all what I would change is inevitable thus pointless to even try. It's never pointless to try though, at least you remember that... I've noticed that I teach others what I've failed at, I teach from my own experience, which is a good trait in my eyes, but ... I don't let others teach me. Am I really that experience bound, that I HAVE to do it myself and fail at it myself in order to get clarification that it's not doable at that time? Why can't I learn from other peoples experience? Yes, I can learn facts and common knowledge and knowledge in general, but actual useful every day situational knowledge I can only learn so little.. There is no point in existence other than ''to exist''. Though it does matter what do you do with that existence. I'd love to do more, I'd love to be a different person, but I'm being kept from it, why? Why can't I love one more than other people? Why can't I do anything, and do a lot, like other people? Why am I gifted, yet kept from using my abilities? What exactly do people expect from me? I don't do anything other than reason, I reason with people, I tell them what they want to hear but don't expect to. I am a guideline for people, sure, but right now, how? How do I help this worthless bunch? Take them through fire and flames? Will that really help? It gets results, but is it for the best interest of others? I wouldn't mind helping out every now and then, yet I'm never expected to be a person who will help out. And I'm not expected to be the person who drops out, neither am I anywhere in the middle... Uniqueness ? Am I unique? Not in the sens of ''everyone is unique'' but in the sense of actual genuine uniqueness, do I differ from others or not? Does it matter? Well clearly it does, I like to shine my own way, but if I've lost the way, I don't exactly shine, rather absorb light... I'm past event horizon I can only see the darkness ahead of me, I can imagine the outcome... Experience, that would be a true experience, live through life. An experience that everyone has, but no one notices or cherishes; neither do I.. As it's been made clear, I reflect upon situations, not emit anything myself, other than emptiness that clears out every unwanted feelings and whatnot, so that everything that comes in, is reflected back perfectly. I noticed I've done this for all my life... And life found a way to make me vulnerable, made me take down my mirror shield, and all I found is demons on the other side... Heh, kind of ironical... Demons behind a mirror... *grin*. It seems I'm reentering depression.. This time I don't seem angry, which would indicate that I'm no longer frustrated, leaving me with sorrow; the second state of cleansing. It's not too far into the future when I'm an ''angel'' type once again, but what kind... Just wishing good doesn't make you a saint.. Don't want to be a saint.. Argh, all of this is of no importance.. - Yknow, misery isn't all that bad. I kind of like myself miserable... All I need to do is clear my head, achieve my genious and misery will be all fine settled within me, who knows maybe even a little bit of insanity would be involved ... I wouldn't mind.

Isamaalisus...

Ma ei loe ennast isamaaliseks inimeseks, kohe kindlasti mitte, vähemalt pole ma sellise Eestimaa suhtes isamaaline. Muidugi võib ju küsida, mis sellel Eestimaal viga? Ei olegi nüüd päris midagi viga, lihtsalt see ei ole lähedane mulle... AGA kui nüüd rääkida Eesti ajaloost ''endisest Eestist'' , siis tundub see olevat poole rohkem hinge lähedasem kui see, mis ma igapäev aknast näen... Tegemist on rahva ühtsusega, see jõud, mis meid kunagi koos hoidis on tänaseks ladestunud :/. Jah muidugi, ei ole ma ise ka just vastuvõttlik teiste suhtes, kuid seda sellepärast, nende olemus ei ole see, mis ma tahaksin...igatsen? Inimesed kellega ma igapäev räägin, nad on tänapäeva inimesed, mina otseloomulikult kaasaarvatud, kuid ma eeldan, et neil pole seda tunnet, mida ma tunnen päevast päeva. Ma ei tea, kas asi on minus, või kõik see EU liit, kuhu kuulume, viib meid veel rohkem üksteisest eemale, eks ta ehk eesmärk olegi... Kõik rahvas muutub ühteks suureks valgeks lambaks ning juured, mis kunagi meile me kodumaa andsid on unustatud. Ma ei tunne nii ainult Eesti/eestlaste suhtes muidugi... Vaatan kõikjale märkan, et inimesed on samasugused, kõik nad on...jah.. ÜHTSED, aga mitte kokkuhoidvad, mitte hoolivad. Ma ei ütle nüüd, et me peaksime hoolima hakkama kõigist ja kõigest, ei kõiki tuleks kohelda nii, nagu nad välja teeninud on, mida me muidugi ei tee... Samas kui nüüd mõelda, siis teiste suhtes sümpaatia näitamine ka midagi ei muudaks, nii mõnigi meist on kõige kurja juur, kes ehk ei väärigi andestust... või siis väärib. Ma ei usu, et inimesed siia ''loodud'' on selleks, et kurja teha, ei seda mitte. Pigem oleks vastupidi, aga kuna me ise ka päris ei tea, mis me tahame, siis ma leian, et me veedame enamus oma ajast peegel-pilved silmade ees, selleks et midagi ei näeks peale enda. Veidral kombel igatsengi ühtsust, korda; aega, kus kõigil oli oma koht ja eesmärk. Hetkel asi hajub... Kas eesmärki ja kohta polegi, või on need kõigil üks ja see sama - mida rohkem meid sünnib, seda kaugemale kukume me puust, juurtest; sellest, kes me tegelikult oleme. Ei saa öelda, et oleksin parema meelega sündinud kuskil hiliskeskajal, sest seda olen ehk juba teinud, ei saa vanade asjade külge ka liiga kaua kinni jääda, samas juuri ei tohiks ka kohe kindlasti unustada, see on väga oluline, et nii ei juhtuks. Miks? Sest, kui me unustame ära, kes me tegelikult oleme, hakkab meie kaitsesüsteem teiste suhtes nürinema, kurjus kui selline hakkab aina rohkem välja paistma, sest selline massiivne ühtsus mornistab meie hinge. Selle ühtse halli vooluga kaasas käia tundub küll lihtne, ehk ongi lihtne, aga kas see tasub end ära? Võibolla kadu on suurem kui paistab? Isehakkajad või isepäised jobud nagu mina, ei jõua sugugi kaugemale, kuid teist teed proovida ja endale truuks jääda ehk tasub ära? Mulle tundub, et valikuvarjante hakkab ka vähemaks jääma, tundub küll, et: ''ohh, nii palju erinevaid maitsed, võimalusi, meelelahutusi, mida teha!'' , aga kui nüüd peale vaadata, siis tegelikult kõik on ju täpselt sama, ning elutee hakkab aina kitsamaks ja kitsamaks minema. Kaval süsteem küll, aga sellele vastu hakata poleks ehk võimatu... Võtame näiteks juura ja koristaja ametid, kaks täiesti erineva klassi ametit ja täiesti erinevat haridustaset nõudev. Neil on lõppkokkuvõtteks ikkagist sama ülesanne, teiste saasta ülesse koristada. Kas ühte või teist pidi. Ükskõik, mis me ka ei teeks, tundub olevat seos kõige muuga, nojah.. süsteem on selle nimi...Kuid tänu sellele süsteemile, unustame ära endi, sest me tahame võistelda- ,,ole parem teisest koristajast, ning sind premeeritakse, oled halvem, siis saad kinga''. Meid sunnitakse võistlema, meid sunnitakse eralduma teistest, minna individuaalseks, unustada kõik muu peale enda, isegi unustada minevik, sest me ei saa end segada faktorist ''kes me oleme''. Ma ei oska kuidagi enam suhtuda, sellesse maailma, armastada või vihata, poleks ju vahet vist, ei saaks sellest maailmamuutjat, kuid õige on öelda ''alati alusta iseendast''. Seda võib olla, et teen, kuid ma ei näe hetkel, kuidas minu muutus teisi ühtseks muudaks - vastuvõttlikumaks ehk tõesti, kuid vastuvõttlikus ei ole vennalik suhtumine.