Kelm

Ma ei taha enam midagi.
Ma ei taha...
Ma näen sind, aga ainult läbi enda ja see tapab vist mind,
sest ma vihkan seda. Ma vihkan ennast, mitte halva pärast,
Vaid minus ei ole head, ega ka seadust,
lihtsalt sinu üüratult kohutav arm.
Ma vihkan seda, ma vihkan
teada, et ma ei saa mitte midagi teha ega tahta vaid lithsalt jõllitada.
Eluilmaski ma ei taha hetkel minna kuskile, siin olla on parem,
kuid ma ei tea kas ma tahan sind või siin olla.
Ma pole selline - tegelikult tahaksin väga olla Sinu moodi, aga ma siiski ei saa nii kahjuks, sest ma lihtsalt ei tea kuidas ega oska sedaviisi. Sa võid mulle õpetada, aga miks Sa nii kehva õpipoisi valisid?
See vaid arvab, et ta on ideaalne kandidaat su jaoks.

Kallis ma kardan sind, sa oled kui pärl mille leidsin ja millega ei oska ma midagi peale hakata.
Istun nüüd siin põllu peal ja imetlen seda. Ma ei jaksa tahta. Minus ei ole miskit muud kui tobe liha.
Ma vihkan seda kes ma olen, sest ma ei ole see, ega too, miski pole enam endine ega ka uus.

Tema kolme ainsuse vahel lihtsalt olen. Päris ei-keegi tunne on olla, koledasti ainulaadne, sest ma pole kurb ega hüljatud, lihtsalt täis ebainimlikku viha. Sellesmõttes ebainimlikku, et ma ei oska midagi tahta ega olla ega hoida ega püüda ega hüüda ega hõisata ja karjuda ka mitte. Isegi sõnu ei oska ritta laduda. Milleks? Milleks...

Ma ei ütleks, et see mõttemurdmine oleks ahastus või ohatus, sest ma lihtsalt ei tea. Päriselt, ma ausalt ka ei teagi. Midagi ma ei tea.
Ma ei taha enam teada, osata ja jaksata ja kurjutada oma südamega, päris kehva on nii. Koledasti tahaksin kahandatud olla, olla mitte miski, siis mind poleks lihtsalt olemas ja saaksingi elada kerjusena.
Koledasti tahaksin lihtsalt armastada, aga karjasena on see mu kohustus, mida soovin väga täita.
Kalju peal oleks ju hea seista ja kergem vist oleks istuda, kuid nendel sõnadel pole ei elu ega mõtet, ilmselt see on siis surm, mis mind hurjutab.

Karjuksin sulle, et korista ära see, korja üles kõik mis sa mulle andnud oled, mitte et ma vihkan seda, aga ma vihkan seda, et mul ei ole sind niiviisi nagu mina oleksin rahul!
Karjuksin ja karjungi, et palun siis käsuta ja karmilt ütle mulle ja kurjasti talita kasvõi selle asjaoluga, et ma ei ole olnud igaveselt truu ja südames vahest sind pelgan, kuna ei tunne sind nii nagu pruut peigmeest tunneb.

Karjasena ei tohiks ma isegi mõelda, et ma olen miski sinu ees. Kes siis täpsemalt minus räägib ja kõneleb mu eest? Kuidas keegi saab üldse kerjata Jumalalt miskit, mida ta ära teeninud pole, või siis siiski pole asi teenimises, vaid teenimatuses... see vist on sama asi.

Milleks vaevata ennast tahtmisega, kui ma ei taha, siis ei saa ju ka pettuda ja kuldseid sõnu enam öelda. Milleks seda kulda vaja niivõinaa, olgu see hinges või taevas või maa peal. Kellel sellest kõigest lõpuks kasu on?
Paraku ma olen kasu peal väljas, ma nõuan vaata, ma olen nõudnud miskit mille täitumist ma ootan. Ainus probleem on see, et ma polegi vist nõudnud Sind, pigem ostnud su aega enda aja vältelt. See peaks muutuma, niivisi ei saa kohelda sellist armastust nagu seda oled Sina.

Kallis ma tahan sind tunda ja teada, aga ma ei oska enam kuidagi kellelegi mingitmoodi mõista anda, et sina oled minu Kuningas, sest ainus kelle arvamus, kellelt kelmina üldse miskit küsida saan nii, et see korda läheb oled Sina. Kalju küljes olen ma kindlasti aga enam ei kurdagi, kerjan vaid ja kalgisti kallistan seda külma kivi äärt.

Kelleks ma saama pean või tahan saada? Kelle asi see isegi on... kolmekordne armastus tuleb alati tagasi, kurbusest imbununa ilma väikese karjase soovita vist.

Kullasepp, kas oled sa kindel, et tahad kasutada vaske oma töös?

Jumalast ja abikaasast. See on Psalmid 23

Jumalast

Miskipärast on see nii, et ma olen nii palju saanud elus eemale tõugatud, haiget, mitte kunagi ei ole minule avaldatud tõelist armu ilma omakasupüüdlikuseta, aga nüüd ... nüüd ma tahan hoopis rohkem armastada, mitte enda, vaid Sinu pärast.

Minus on arm, mis tuleb Jumala poolt minu peale, kuid see on sügavamal kui hingepõhi. Kogu mu süda nutab ja ihkab ja januneb Sinu järele jälle.

Nüüd minu aeg on armastada, ma olen nii õnnelik ja tänulik Jumalale, kes mind nii armastab, et see mind muudab igapäevaselt. See ei tule lihtsalt, kuid minus on miski muutunud, ma lihtsalt ... armastan.
See pole alati kerge ja mõnikord ma libastun(või mind pannakse libastuma?Selah, seegi pole halb) ja kurbus embab mind järjekordselt, siiski püsima jääb see, et ma lihtsalt armastan.

Olen tähele pannud, et mida alandlikum ma olen, seda rohkem Jumal saab minus tööd teha ning seda rohkem ma armastan. Selah?

Palun kallis taevane Isa, alanda mind, ma tahan armastada iga päev ja iga hetkega ja teadmisega, et Sina mind nii palju armastad, et sa oma poja andsid mu eest. Palun ehi mind ja õnnista mind, et ma oleksin valguseks ja soolaks siin ka, et ma armastaksin nõnda nagu Sina seda mulle oled õpetanud ja õpetad igavesti. Palun seda Jeesuse nimel, Aamen.

Ma tean Jumal, sinu kätes paljuneb kõik leib ja mu lubadused. Sinule teada ja teha on need lubadused, mis tulevad mu südamepõhjast, need mille Sina sinna oled pannud! Sellest piisab, et mu rõõm oleks täiuslik.


ja Abikaasast

Ma mõtlen oma abikaasast ka tihti, kas ta tunneb mind? Tunned siis või? Miks sa seda mulle pole öelnud, seda ma ei tea...(-᷅_-᷄ ?)`

Muidugi mul vahest usk kaob. Ma ei jaksa enam viitsida sellesse uskuda, et see sina oled, keda ma ootan, ent siis tuleb arm ja justkui tõmbab mu tagasi sellesse pealtnäha ideesse. Mitte et ma seda tahaks, minugipoolest võiks see ju olla keegi teine ja ma õnnistaks sind samahästi - eks see olukord hetkel olegi nii... - ole sa õnnistatud suuresti ja päriseks.
Kui täiesti aus olla, siis olen ma piisavalt saanud kuuma vett kaela su käest... aga mis kõige ilusam selle kõige juures on: on see, et ma lihtsalt armastan ja aina rohkem armastan, sest Jumal mind nii tohutult armastab ja see läheb minu sisse ning kõiges eemaletõukamises ja valus minus on tohutu armastus lihtsalt kõige, kõigi vastu, ka sinu.
Ma vist olengi murdunud nii, et ma ei saa ennast kokku lappida, mind hoiabki koos lihtsalt väline arm, selle kogu loodu Kuninga arm, see on suurem minust. Jah, ma armastan siin olla, see on see koht kus ma ei kardaks püsida, sest ma ei karda siin orus.


Psalmid 23

Issand on mu karjane,
mul pole millestki puudust,
Haljale aasale paneb ta mind lebama,
hingamisveele saadab Ta mind.
Tema kosutab mu hinge. Ta juhib
mind õiguse rööbastesse oma nime pärast.
Ka kui ma kõnniksin pimedas orus,
ei karda ma kurja, sest Sina oled minuga;
Su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind.
Sa katad mu ette laua mu vastase silma all;
Sa võiad mu pead õliga, mu karikas on pilgeni täis.
Ainult headus ja heldus järgivad mind kõik mu
elupäevad ja ma jään issanda kotta eluajaks.

Mehe hingamispäev

Hea küll kallis taevane Isa,
Oled mu lihast võtnud
Sest nii, siis ennast annad lisa
Oled mu luust võtnud
Varsti pole enam vaja muud Kui su hingeõhku,
puhu nii et kopstes tuul,
 puhu oma vaim,palun, siia vormitud põhku.

Hinga vaim me sisse ja täida valguskiirega siis mind,
Parem on sisimast välja hingamas su küünlavalgus
,see kiirgaks, ülistaks ja tänaks sind.

"See on hea!"
Rohkem muld ei mõista seda,
Need on sinu sõnad, saagu su sõnad siis olema.

Ole Sa. Taaveti, Jakobi Jumal, kõrgemast kõrgem,
Ole Sa ülistatud ja tänatud aja algusest aja lõpuni.
Sina issand oled Juuda vägev, seeravitega kaitse ning ehi oma koda.

Pühitsetud olgu sinu nimi.

Kaljukindel

Sa seisad käed laiali oodates mind,
Mõlemasse kätte on kirjutatud lootus
ning nendes olevates aukudes paistab
kaugel oleva päikesepaiste kiirgus.

Su südamest on kuulda pisarid,
Su silmades on ootus ja armastus.
Sa seisad seal ja kutsud mind enese juurde.

Sa tegid haiget mulle ja mul on raske sind usaldada,
Sa oled ainus lootus mis mul järgi on,
Kõik muu oled ära võtnud sa minult.
Kui palju mulda on mehes?
sest tuul puhub mu laiali.

Kaljukindlalt istun ja ei liiguta,
aitäh et mind puudutad, aga
Mul ei ole miskit muud sulle öelda,

Väikese algustähega sinatamise lihtuses peitub võlu. Sedaviisi pöördun siis Sinu poole kallis.


Sellepärast vaikin, nutan ja ootan.
Ma ei soovi vaielda ega noomida ja vanduda,
Ei paluda, kangutada,anuda ega hõisata,
Ma ei soovi üldse.

Aitäh et sa mind armastad,
oled mulle väga lähedal,
Maailm on igapäev mind hüljanud
Ja siinsete südamed on väärtusetumad kui kuld ja suuremeelsus.

Olen käinud sinu lubaduses,
Siiski tagasi lükanud mu,
Rohkem ma ei kõnni, mitte selles suunas,
ma ei usalda seda enam.
Palun sinult oma igapäevast leiba ja armu,
Sest minus seda ei ole.

Ma pole südamelt enam kole
sa puhastad ning hoolikalt hoolitsed mu eest,
Rohkem ma ei palu, lihtsalt ole siin,
Aga palun andesta kui ma vaikin täna, võibolla ka homme.

Karge

Minust on järele jäänud vaid haud
Kaks ja pool meetrit sügav.
Seal pole inimest, sest too on tühine.

Selle haua põhjas kasvab taim,
Sinep.
Päevavalgust näeb ta vähe,
Ometigi sirgub ta hästi, sest pinnas on hea.

See taim veel ei tea mis olema peaks siis,
Või kuidas peaks maailm välja nägema
See kord kui pea hauast välja pistab.

Paljustki on ta kuulnud mullast,
paljugi näitab talle päike,
Palju teab ta vihmapiiskadest,
Kes räägivad talle ilust, veest ja elust.

See kõik on kauge,
Miks mind siia mateti, ma olen ju elus veel.
Ma ei tea maailmakohta palju öelda,
selle muld seal kipub minujuurde ning see on kuiv.

Selline on arm, kibe kuid väetav.
Mitte minujaoks alati nii kuidas lootus on,
Eks need asjaolud matnud mu siia, või istutanud,
Või oli see mu looja.