Kelm

Ma ei taha enam midagi.
Ma ei taha...
Ma näen sind, aga ainult läbi enda ja see tapab vist mind,
sest ma vihkan seda. Ma vihkan ennast, mitte halva pärast,
Vaid minus ei ole head, ega ka seadust,
lihtsalt sinu üüratult kohutav arm.
Ma vihkan seda, ma vihkan
teada, et ma ei saa mitte midagi teha ega tahta vaid lithsalt jõllitada.
Eluilmaski ma ei taha hetkel minna kuskile, siin olla on parem,
kuid ma ei tea kas ma tahan sind või siin olla.
Ma pole selline - tegelikult tahaksin väga olla Sinu moodi, aga ma siiski ei saa nii kahjuks, sest ma lihtsalt ei tea kuidas ega oska sedaviisi. Sa võid mulle õpetada, aga miks Sa nii kehva õpipoisi valisid?
See vaid arvab, et ta on ideaalne kandidaat su jaoks.

Kallis ma kardan sind, sa oled kui pärl mille leidsin ja millega ei oska ma midagi peale hakata.
Istun nüüd siin põllu peal ja imetlen seda. Ma ei jaksa tahta. Minus ei ole miskit muud kui tobe liha.
Ma vihkan seda kes ma olen, sest ma ei ole see, ega too, miski pole enam endine ega ka uus.

Tema kolme ainsuse vahel lihtsalt olen. Päris ei-keegi tunne on olla, koledasti ainulaadne, sest ma pole kurb ega hüljatud, lihtsalt täis ebainimlikku viha. Sellesmõttes ebainimlikku, et ma ei oska midagi tahta ega olla ega hoida ega püüda ega hüüda ega hõisata ja karjuda ka mitte. Isegi sõnu ei oska ritta laduda. Milleks? Milleks...

Ma ei ütleks, et see mõttemurdmine oleks ahastus või ohatus, sest ma lihtsalt ei tea. Päriselt, ma ausalt ka ei teagi. Midagi ma ei tea.
Ma ei taha enam teada, osata ja jaksata ja kurjutada oma südamega, päris kehva on nii. Koledasti tahaksin kahandatud olla, olla mitte miski, siis mind poleks lihtsalt olemas ja saaksingi elada kerjusena.
Koledasti tahaksin lihtsalt armastada, aga karjasena on see mu kohustus, mida soovin väga täita.
Kalju peal oleks ju hea seista ja kergem vist oleks istuda, kuid nendel sõnadel pole ei elu ega mõtet, ilmselt see on siis surm, mis mind hurjutab.

Karjuksin sulle, et korista ära see, korja üles kõik mis sa mulle andnud oled, mitte et ma vihkan seda, aga ma vihkan seda, et mul ei ole sind niiviisi nagu mina oleksin rahul!
Karjuksin ja karjungi, et palun siis käsuta ja karmilt ütle mulle ja kurjasti talita kasvõi selle asjaoluga, et ma ei ole olnud igaveselt truu ja südames vahest sind pelgan, kuna ei tunne sind nii nagu pruut peigmeest tunneb.

Karjasena ei tohiks ma isegi mõelda, et ma olen miski sinu ees. Kes siis täpsemalt minus räägib ja kõneleb mu eest? Kuidas keegi saab üldse kerjata Jumalalt miskit, mida ta ära teeninud pole, või siis siiski pole asi teenimises, vaid teenimatuses... see vist on sama asi.

Milleks vaevata ennast tahtmisega, kui ma ei taha, siis ei saa ju ka pettuda ja kuldseid sõnu enam öelda. Milleks seda kulda vaja niivõinaa, olgu see hinges või taevas või maa peal. Kellel sellest kõigest lõpuks kasu on?
Paraku ma olen kasu peal väljas, ma nõuan vaata, ma olen nõudnud miskit mille täitumist ma ootan. Ainus probleem on see, et ma polegi vist nõudnud Sind, pigem ostnud su aega enda aja vältelt. See peaks muutuma, niivisi ei saa kohelda sellist armastust nagu seda oled Sina.

Kallis ma tahan sind tunda ja teada, aga ma ei oska enam kuidagi kellelegi mingitmoodi mõista anda, et sina oled minu Kuningas, sest ainus kelle arvamus, kellelt kelmina üldse miskit küsida saan nii, et see korda läheb oled Sina. Kalju küljes olen ma kindlasti aga enam ei kurdagi, kerjan vaid ja kalgisti kallistan seda külma kivi äärt.

Kelleks ma saama pean või tahan saada? Kelle asi see isegi on... kolmekordne armastus tuleb alati tagasi, kurbusest imbununa ilma väikese karjase soovita vist.

Kullasepp, kas oled sa kindel, et tahad kasutada vaske oma töös?