Jumalast ja abikaasast. See on Psalmid 23

Jumalast

Miskipärast on see nii, et ma olen nii palju saanud elus eemale tõugatud, haiget, mitte kunagi ei ole minule avaldatud tõelist armu ilma omakasupüüdlikuseta, aga nüüd ... nüüd ma tahan hoopis rohkem armastada, mitte enda, vaid Sinu pärast.

Minus on arm, mis tuleb Jumala poolt minu peale, kuid see on sügavamal kui hingepõhi. Kogu mu süda nutab ja ihkab ja januneb Sinu järele jälle.

Nüüd minu aeg on armastada, ma olen nii õnnelik ja tänulik Jumalale, kes mind nii armastab, et see mind muudab igapäevaselt. See ei tule lihtsalt, kuid minus on miski muutunud, ma lihtsalt ... armastan.
See pole alati kerge ja mõnikord ma libastun(või mind pannakse libastuma?Selah, seegi pole halb) ja kurbus embab mind järjekordselt, siiski püsima jääb see, et ma lihtsalt armastan.

Olen tähele pannud, et mida alandlikum ma olen, seda rohkem Jumal saab minus tööd teha ning seda rohkem ma armastan. Selah?

Palun kallis taevane Isa, alanda mind, ma tahan armastada iga päev ja iga hetkega ja teadmisega, et Sina mind nii palju armastad, et sa oma poja andsid mu eest. Palun ehi mind ja õnnista mind, et ma oleksin valguseks ja soolaks siin ka, et ma armastaksin nõnda nagu Sina seda mulle oled õpetanud ja õpetad igavesti. Palun seda Jeesuse nimel, Aamen.

Ma tean Jumal, sinu kätes paljuneb kõik leib ja mu lubadused. Sinule teada ja teha on need lubadused, mis tulevad mu südamepõhjast, need mille Sina sinna oled pannud! Sellest piisab, et mu rõõm oleks täiuslik.


ja Abikaasast

Ma mõtlen oma abikaasast ka tihti, kas ta tunneb mind? Tunned siis või? Miks sa seda mulle pole öelnud, seda ma ei tea...(-᷅_-᷄ ?)`

Muidugi mul vahest usk kaob. Ma ei jaksa enam viitsida sellesse uskuda, et see sina oled, keda ma ootan, ent siis tuleb arm ja justkui tõmbab mu tagasi sellesse pealtnäha ideesse. Mitte et ma seda tahaks, minugipoolest võiks see ju olla keegi teine ja ma õnnistaks sind samahästi - eks see olukord hetkel olegi nii... - ole sa õnnistatud suuresti ja päriseks.
Kui täiesti aus olla, siis olen ma piisavalt saanud kuuma vett kaela su käest... aga mis kõige ilusam selle kõige juures on: on see, et ma lihtsalt armastan ja aina rohkem armastan, sest Jumal mind nii tohutult armastab ja see läheb minu sisse ning kõiges eemaletõukamises ja valus minus on tohutu armastus lihtsalt kõige, kõigi vastu, ka sinu.
Ma vist olengi murdunud nii, et ma ei saa ennast kokku lappida, mind hoiabki koos lihtsalt väline arm, selle kogu loodu Kuninga arm, see on suurem minust. Jah, ma armastan siin olla, see on see koht kus ma ei kardaks püsida, sest ma ei karda siin orus.


Psalmid 23

Issand on mu karjane,
mul pole millestki puudust,
Haljale aasale paneb ta mind lebama,
hingamisveele saadab Ta mind.
Tema kosutab mu hinge. Ta juhib
mind õiguse rööbastesse oma nime pärast.
Ka kui ma kõnniksin pimedas orus,
ei karda ma kurja, sest Sina oled minuga;
Su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind.
Sa katad mu ette laua mu vastase silma all;
Sa võiad mu pead õliga, mu karikas on pilgeni täis.
Ainult headus ja heldus järgivad mind kõik mu
elupäevad ja ma jään issanda kotta eluajaks.