Lume laotus

Minu sees on talv.
Olen igivana jõgi, milles voolav armastus pealt ära jäätus.
Maapõue ligidal jõe põhjas sügaval uinuvad kalad.
Sest ootuse aeg on alanud -
minu eluea muutuseks määratud ihu sisse määritud
salv ravib nüüd mind.

Rääbus oksad siin südamepuu ladvas
näevad veel igapäevaseid viimaseid külastajaid.
Need mõtted lendavad oksalt oksale ja otsivad endale kodu.
Täna on külm nende jaoks eriti rabav,
Sest siin maastikul valitseb vaikus ja vaev ning pakasest tingitud nohu.

See aurustunud hingeõhk nüüd aeglaselt lumena alla liueldes
meenutab külmast kangele mõistusele aegu.
Vaevu meenuvaid elu paratamatuse laevu,
Neid samu vanu aurikud mis jõel ekseldes liuglesid taeva poole.
Ustava puitahju korstna toss pidevalt mustates jõe äärset väljasirutatud tammepuu oksa,
mille küljes rippus lähedalt põllult leitud traktori rattakumm.

Ratas on praeguseks alla võetud,
talvel pole ju sellega midagi teha,
sest rõõm ei püsi vana jõekääru juures
,vaid kamina ees ja teki all
 ja rõõmu lapsed
toimetavad ning usinasti tulevikku loovad, selleks et kevad tuleks juba täpselt hea.

Kevad vist on veel kaugel, sest mu südames valitseb südatalv.
Kõik on vaibunud ja ümbruskonnas pole ühtki.
Istun Lohutaja jääkaane all olevas kiiktoolis ja meenutan
neid aegu ning päris hästi ei mõista seda,
millal talv tuli ning kas ta tuli jälle üksi?