Isamaalisus...

Ma ei loe ennast isamaaliseks inimeseks, kohe kindlasti mitte, vähemalt pole ma sellise Eestimaa suhtes isamaaline. Muidugi võib ju küsida, mis sellel Eestimaal viga? Ei olegi nüüd päris midagi viga, lihtsalt see ei ole lähedane mulle... AGA kui nüüd rääkida Eesti ajaloost ''endisest Eestist'' , siis tundub see olevat poole rohkem hinge lähedasem kui see, mis ma igapäev aknast näen... Tegemist on rahva ühtsusega, see jõud, mis meid kunagi koos hoidis on tänaseks ladestunud :/. Jah muidugi, ei ole ma ise ka just vastuvõttlik teiste suhtes, kuid seda sellepärast, nende olemus ei ole see, mis ma tahaksin...igatsen? Inimesed kellega ma igapäev räägin, nad on tänapäeva inimesed, mina otseloomulikult kaasaarvatud, kuid ma eeldan, et neil pole seda tunnet, mida ma tunnen päevast päeva. Ma ei tea, kas asi on minus, või kõik see EU liit, kuhu kuulume, viib meid veel rohkem üksteisest eemale, eks ta ehk eesmärk olegi... Kõik rahvas muutub ühteks suureks valgeks lambaks ning juured, mis kunagi meile me kodumaa andsid on unustatud. Ma ei tunne nii ainult Eesti/eestlaste suhtes muidugi... Vaatan kõikjale märkan, et inimesed on samasugused, kõik nad on...jah.. ÜHTSED, aga mitte kokkuhoidvad, mitte hoolivad. Ma ei ütle nüüd, et me peaksime hoolima hakkama kõigist ja kõigest, ei kõiki tuleks kohelda nii, nagu nad välja teeninud on, mida me muidugi ei tee... Samas kui nüüd mõelda, siis teiste suhtes sümpaatia näitamine ka midagi ei muudaks, nii mõnigi meist on kõige kurja juur, kes ehk ei väärigi andestust... või siis väärib. Ma ei usu, et inimesed siia ''loodud'' on selleks, et kurja teha, ei seda mitte. Pigem oleks vastupidi, aga kuna me ise ka päris ei tea, mis me tahame, siis ma leian, et me veedame enamus oma ajast peegel-pilved silmade ees, selleks et midagi ei näeks peale enda. Veidral kombel igatsengi ühtsust, korda; aega, kus kõigil oli oma koht ja eesmärk. Hetkel asi hajub... Kas eesmärki ja kohta polegi, või on need kõigil üks ja see sama - mida rohkem meid sünnib, seda kaugemale kukume me puust, juurtest; sellest, kes me tegelikult oleme. Ei saa öelda, et oleksin parema meelega sündinud kuskil hiliskeskajal, sest seda olen ehk juba teinud, ei saa vanade asjade külge ka liiga kaua kinni jääda, samas juuri ei tohiks ka kohe kindlasti unustada, see on väga oluline, et nii ei juhtuks. Miks? Sest, kui me unustame ära, kes me tegelikult oleme, hakkab meie kaitsesüsteem teiste suhtes nürinema, kurjus kui selline hakkab aina rohkem välja paistma, sest selline massiivne ühtsus mornistab meie hinge. Selle ühtse halli vooluga kaasas käia tundub küll lihtne, ehk ongi lihtne, aga kas see tasub end ära? Võibolla kadu on suurem kui paistab? Isehakkajad või isepäised jobud nagu mina, ei jõua sugugi kaugemale, kuid teist teed proovida ja endale truuks jääda ehk tasub ära? Mulle tundub, et valikuvarjante hakkab ka vähemaks jääma, tundub küll, et: ''ohh, nii palju erinevaid maitsed, võimalusi, meelelahutusi, mida teha!'' , aga kui nüüd peale vaadata, siis tegelikult kõik on ju täpselt sama, ning elutee hakkab aina kitsamaks ja kitsamaks minema. Kaval süsteem küll, aga sellele vastu hakata poleks ehk võimatu... Võtame näiteks juura ja koristaja ametid, kaks täiesti erineva klassi ametit ja täiesti erinevat haridustaset nõudev. Neil on lõppkokkuvõtteks ikkagist sama ülesanne, teiste saasta ülesse koristada. Kas ühte või teist pidi. Ükskõik, mis me ka ei teeks, tundub olevat seos kõige muuga, nojah.. süsteem on selle nimi...Kuid tänu sellele süsteemile, unustame ära endi, sest me tahame võistelda- ,,ole parem teisest koristajast, ning sind premeeritakse, oled halvem, siis saad kinga''. Meid sunnitakse võistlema, meid sunnitakse eralduma teistest, minna individuaalseks, unustada kõik muu peale enda, isegi unustada minevik, sest me ei saa end segada faktorist ''kes me oleme''. Ma ei oska kuidagi enam suhtuda, sellesse maailma, armastada või vihata, poleks ju vahet vist, ei saaks sellest maailmamuutjat, kuid õige on öelda ''alati alusta iseendast''. Seda võib olla, et teen, kuid ma ei näe hetkel, kuidas minu muutus teisi ühtseks muudaks - vastuvõttlikumaks ehk tõesti, kuid vastuvõttlikus ei ole vennalik suhtumine.