Karge

Minust on järele jäänud vaid haud
Kaks ja pool meetrit sügav.
Seal pole inimest, sest too on tühine.

Selle haua põhjas kasvab taim,
Sinep.
Päevavalgust näeb ta vähe,
Ometigi sirgub ta hästi, sest pinnas on hea.

See taim veel ei tea mis olema peaks siis,
Või kuidas peaks maailm välja nägema
See kord kui pea hauast välja pistab.

Paljustki on ta kuulnud mullast,
paljugi näitab talle päike,
Palju teab ta vihmapiiskadest,
Kes räägivad talle ilust, veest ja elust.

See kõik on kauge,
Miks mind siia mateti, ma olen ju elus veel.
Ma ei tea maailmakohta palju öelda,
selle muld seal kipub minujuurde ning see on kuiv.

Selline on arm, kibe kuid väetav.
Mitte minujaoks alati nii kuidas lootus on,
Eks need asjaolud matnud mu siia, või istutanud,
Või oli see mu looja.