Kaljukindel

Sa seisad käed laiali oodates mind,
Mõlemasse kätte on kirjutatud lootus
ning nendes olevates aukudes paistab
kaugel oleva päikesepaiste kiirgus.

Su südamest on kuulda pisarid,
Su silmades on ootus ja armastus.
Sa seisad seal ja kutsud mind enese juurde.

Sa tegid haiget mulle ja mul on raske sind usaldada,
Sa oled ainus lootus mis mul järgi on,
Kõik muu oled ära võtnud sa minult.
Kui palju mulda on mehes?
sest tuul puhub mu laiali.

Kaljukindlalt istun ja ei liiguta,
aitäh et mind puudutad, aga
Mul ei ole miskit muud sulle öelda,

Väikese algustähega sinatamise lihtuses peitub võlu. Sedaviisi pöördun siis Sinu poole kallis.


Sellepärast vaikin, nutan ja ootan.
Ma ei soovi vaielda ega noomida ja vanduda,
Ei paluda, kangutada,anuda ega hõisata,
Ma ei soovi üldse.

Aitäh et sa mind armastad,
oled mulle väga lähedal,
Maailm on igapäev mind hüljanud
Ja siinsete südamed on väärtusetumad kui kuld ja suuremeelsus.

Olen käinud sinu lubaduses,
Siiski tagasi lükanud mu,
Rohkem ma ei kõnni, mitte selles suunas,
ma ei usalda seda enam.
Palun sinult oma igapäevast leiba ja armu,
Sest minus seda ei ole.

Ma pole südamelt enam kole
sa puhastad ning hoolikalt hoolitsed mu eest,
Rohkem ma ei palu, lihtsalt ole siin,
Aga palun andesta kui ma vaikin täna, võibolla ka homme.