Kui jää on sulanud siit maalt.

Sahmitsedes kirjutan ja otsin vaeva, mis ära kannaks mind,
annaks lootusele ooteaja mil pean ootama sind.
See kaugus, see pöördumatu ind mis minus tahab
ja loodab ja teab, et see on püha.

Üha enam ja enam ma muutun vaevusest rikkaks,
veel ja veel ma ihkan ja ihkan ning su pihta lausun palved ikka.
See rikkis süda ja püha vaim, teeb oma töö,
nüüd minus tärkamas on aim, et usk läbib kõik ootuse öö.

Lootusetult lootes seda ootuse müra,
seal kaugel, kus kõik on nüüd ja juhtumas mu silme ees,
kus lõpuks öelda saan neid igavikulisi sõnu, "jah, olen sinu murtud mees".

Siin vaguralt istun oma põgusa aduga, olen morn ja hallis,
isegi sellel kõrbeteel ainsad eludega sõnad mul polekski nii kallid
kui neid vaid lausuda saaksin sinule kallis.

Nüüd kui päikese okstele maandub öölind
on mu mõistus ainsaks veepiisaks õhtu härmas,
ometigi mu aeg pole nii kallis hind,
et oodata ei võiks sind mu armas.