Ma tegelikult naudin seda. Naudin oma nõtrust, naudin seda, kuidas sa mu hinge vaikima paned. Ma naudin Sinu lähedust. Sinuga koos olla on hea, ma ei taha kuskile mujale. Ma ei vaja miskit, niipea kui pilgu sinupeale panen, ma tunnen ennast rahus.
Ole siis palun minuga Issand.
Kui aus olla, siis mida rohkem ma Sinust kuulen ja Su kohta tunnen/teada saan, siis seda vähem mind huvitab maailm või isegi teiste inimeste arvamus üldse. Tõesti ausalt ma ütlen, et ma isegi ei näe rohkemat kui seda, mis Sina mulle näitad. Lihtsalt kuidagi nii väärtusetu on kõik pingutus, kõik karjed, kõik sõnad, mis ma pean ütlema selleks, et lihtsalt olla püsiv siin maailmas. Aina vähem mind huvitab see maailm.
Sina Issand varustad mind, ma rohkem ei taha.
Ma kuidagi isegi ei.. jõua - nagu miskitmoodi ma ei jõua enam inimlikult Sind teenida, vaid nüüd on see aeg, kus ma enda elu tahan Sinu ees maha panna, naeluta see risti külge mu armas. Sest siis saan ma tõeliselt elada.
Olen Sinu oma.
Mõnesmõttes mul on täiega hea meel maailm maha jätta, ma ei jaksa, mind tegelt ka ei ... huvita nagu.
Mitte et mul oleks kellegi vastu midagi, ei, mitte seda.
Lihtsalt Sina Jumal... Sa oled ... seda väärt ja veel rohkemgi ja sa päriselt ka armastad mind.
Lihtsalt tõeliselt armastad mind, mul oli niiväga vaja ja Sina andsid mulle oma käe. Mul oli nii vaja Sind ja Sina tulid ning valgustasid mind pimeduses. Mul oli nii vaja ja Sina andsid, kõike, kõike mida ma vajasin.
Kiidetud olgu Sinu nimi!
No comments:
Post a Comment