kui lõpp tuleb..

Olen oodanud kaua ning siiani ootan seda hetke kui saan lõpuks öelda hüvasti kõigele, mis siin ,kus ma viibin, on... Kui aeg lõpuks selleni jõuab, et ma enam ootama ei pea, siis ei jää muud üle kui lihtsalt hüüda ''HÜVASTI'' ning kaduda. Ehk naasen kunagi ka tagasi, kuid hetkese soovi, isu, paratamatu tungluse pärast lahkuda, ei suuda ma öelda, kas üldse jõuan siia tagasi. Mind ootab ees lai maailm, kultuur, teadmised, mõistmine, rahu... Selle teekonna läbin kõik, kas üksi või kaaslase abil, kuid teha mul see tuleb :) Ma tahan, et mu kõrv oleks kuulnud sadade kui mitte tuhandete erinevate lindude laulu, ajajooksul miljonites liitrites vee sahinat, sulinat, kahinat - kuulda sadu või rohkemgi erinevaid keeli, miljonitelt erinevatelt inimestelt. Soov lahkuda ja avastada kasvab iga päev, iga hetk, ning selle soovi täide viin ma. Aeg, mis mind ees ootab, saab olema raske, kuid seda väärt. Oodata ei tasu kaua, sest siis võid jäädagi ootama, oota natuke ning siis mine, hüppa pea ees tundmatusse, sind võib see haavata, kuid ka õpetada :)

Tahan minna...