Shackles of time...

Ei tohiks elu mõõta minutites,seda tuleks mõõta sündmustes.Olen sündinud tavaliste tingimuste all ning elust saab aru ainult siis,kui seda vaadata tagurpidi.Me elame ainult eadsi,me liigume koguaeg lõpu suunas,ette,edasi...kuid vaadates seda ümberpööratuna,ei liiguks aeg meist eemale,vaid meiega kaasa.Me oleme kõik ajalõksus,me kõik oleme selle ise,üheskoos välja mõelnud,aega ei ole olemas,meie oleme.Meie mõtlesime välja aja,mõtlesime välja jumala,mille üle meil enam võimust ei ole.Aeg - on üks meie jumalatest ehk väljamõeldis.Kui vaadata tavainimese eluviisi,võtame näiteks ühe advokaadi,ta on tavaline haritud inimene,kes elab aja järgi.Elu on nii kiindunud aega,et nüüdsest elab ta selle järgi.Vabadus...sõltumatus...iseseisvus... - Kõik selle,on ta kaotanud,aeg teda ei armasta,paaniliselt üritab elu järgi jõuda,aeg ei oota,kuni lõpuks ei jõua enam joosta,surm.Aeg on mugavus,see on meie tugitool millesse kasvõi korra istume iga päev.Kuid igal mugavusel on ka ajal suur miinus- tugitool väsitab meid,kutsub meid istuma,rohkem,rohkem,veel rohkem,me muutume laisaks,kuni lõpuks,kaotame liikumisvõime,oleme igavesti tugitoolis istumas -- aeg jooksutab meid,kuni surmani,ei kordagi oodates,aeg on kahjulik,kaval,mõjuvõimas.Aja järgi elada on lihtne ent surmav.